Sõbrapäeva puhul tegid meie karud sõbralikke hiiri.
Raskusaste: lihtne
Selleks on vaja:
Joonita 2 suurt ja 2 keskmist südant. Lõika välja. Lõika ka vurrud ja saba.
Kleebi kõrvad, vurrud, nina, silmad ja saba paika. Ongi valmis.
Minu hobi on vaiksel muutumas. Õmmelda on küll tore, aga kui majandusaasta aruandest on näha, et müük Eestisse on aastas umbes 600 eurot, siis on fakt, et selle rahaga ära ei ela.
Tegelikult ei ela ka randiga, kuhu poole vaikselt mõte on liikuma hakanud. Olen saanud teada, et kuigi Eestis on kohti, mis kostüüm rendivad küll, ei ole neil midagi pakkuda allameetrimeestele. Püüan seda tühikut vaikselt täitma hakata ja esimesed kostüümid on ka välja renditud.
Aga hobi, mis tõelisel silma särama paneb, on taaskasutusmaterjalidest kostüümide komplekteerimine. Midagi ette planeerida ei saa. Käin jõudu mööda Uuskasutuskeskustes ja Humanates ning võtan kaasa, kui tundub, et sellest saaks midagi teha. Hetkel olen küll ostnud põhiliselt karvaseid (või muidu värvilisi) veste, aga ehk tuleb sinna juurde soetad ka kleite ja retuuse? Piltidel kasutan lisana enda kleite ja sukapükse, mis on mul värvilembesena kodust igal ajal võtta, aga kõigil ei pruugi sellist võimalust olla. Portsu värvilisi fliispükse ma juba koju tõin. Või peaks need olema hoopis mustad kleidid-püksid-särgid? Ka need on mul omal pildistamise tarvis olemas. Et taust ei viiks tähelepanu mujale 😀
Mul on muidugi teine hobi veel ja see on need just välja mõeldud (ainulaadsed) kostüümid selja fotode tegemine. Või pärast mõne pärisfotoga miksimine. Unistuses on ka video, aga see on jäänud näitlejate puudusel siiani tagaplaanile.
Tegelikult ma ei tea kedagi, kes minu taaskasutuskostüümidest oleks vaimustunud nii, nagu ma ise seda olen. Piltidele kommentaare ei tule. Viimati sai hundivest lapselt tagasisideks, et pole piisavalt hunt, aga minu meelest jälle annab rohkem hunt olla. Kõige muu kohta igasugune tagasiside puudub. Aga saagu, mis saab, Imeloom on ja jääb rõõmsaks ja mänguliseks loomaks, kes toob kasvõi läbi piltide kellegi päeva puuduoleva killu päikest.
Hetkel siis veel rendilehekülge ei ole, aga kes midagi soovib, tasub ikka küsida. Paneme kokku ja näitame ette.
Kohtumiseni!
Hei, Ma olen Pille Imeloomast. Looja ja õmbleja. Hetkel 41-aastane.
Peaks vist üles tunnistama, et tegelikult ma ei oska õmmelda. Või õigemini ei ole seda kunagi kusagil koolis õppinud. Isegi põhikooliaegset öösärgiõmblemist ei mäleta, kuigi see pidi programmis olema.
Samas õmmelnud olen peaaegu kogu elu. Meil oli kodus elektriga õmblusmasin ja vanaemal see vändaga, aga eriti mõnus. Ema õmblemas ma ei mäleta, aga vanaema vuristas kõik kleidid ja seelikud ise kokku. Ja mõlemad lubasid minul ka proovida.
Nii hakkasin vaikselt õmblemise vastu huvi tundma. Esimese seeliku õmblesin omale oma enda vanast tekikotist ja ma käisin sellega isegi päris pikalt ringi. Õnneks kodus. Aga mingite imelike asjadega käisin ikka koolis ka. Kasvõi näiteks sinist koolivormiseelikut mul alles ei ole, sest sellest tegin omale koolikoti, mis oli nii pisike, et kõik vihikud sisse ei mahtunud. Nii oli mul üks vihik kahe aine peale, ühel poolt üks ja teiselt pool teine või kirjutasin lehtedele ja hiljem köitsin kiirköitjaga kokku.
Lõigetega oli vanal alal lihtne – Nõukogude Naine käis igas kodus. Sealt ma siis lõiked pluuside, kleitide ja pükste jaoks saingi. Mingeid värviliste piltidega õmblusajakirju meil ei olnud.
Hiljem, kui tulin linna oma elu elama ja vanemad kinkisid mulle üheks sünnipäevaks õmblusmasina (sain siis ehk 20), õmblesingi omale suvekleite ja ääristasin voodipesu. Seda masinat sai palju kasutatud. 10 aastat tagasi, kui esimene laps sündis, tuli lapitöö hullus. Oma lapsele sai tegelustekk põrandale, üks mõmmiga põrandapadi ja nipet-näpet veel. Ning mõned sõbrannad said oma beebidele lapitehnikas beebitekid. Isegi Imelooma mütse õmblesin selle suveni sama mainaga.
Aga t-särki, retuuse või aluspesu ei ole ma kunagi õmmelnud. Ma lihtsalt ei tea, kuidas neid õmmelda nii, et nad ka vormi hoiaks. Mantlid ja kontorikleidid on puhas unistus. Samas visuaalne kujutusvõime on mul väga hea, seega suudan igasugu kujusid lõikeks lahti joonistada.
See, et ma pole õiget õmblemist kunagi õppinud, on ehk ka üheks põhjus, miks ma täiskostüüme õmblema ei taha hakata. Aga eks näis, mis tulevik toob. Ehk peab isegi uuesti koolipinki minema 😀
Kõigepealt otsi kokku kõik tühjad nõud, mis võiks külma kannatada – piimapakid, kreemipurgid, metallnõud, plastpudeli põhjad jne. Klaas ei sobi, sest jää paisub külmudes, aga klaas ei anna järele.
Edasi leia igasugu kraami, mida võiks jää sisse panna: õuest lehti, okkaid, oksi, toast lõngajuppe, nööpe, pärleid jms. (Kõik see kraam tuleb muidugi kevadel õuest kokku korjata).
Lao kaunistused topsi põhja. Sinna sisse pane ka lõngajupp, nii et otsad ikka päris korralikult vee sisse jääksid. Sellest tuleb riputusaas.
Värvi vesi, kas toiduvärvi, vesivärvi või kasvõi mustikatega. Kui plaanid jääd riputada, ära väga paksu kihti vett vala. Paks jää on lihtsalt raske.
Ja nüüd ei olegi teha muud, kui topsikud õue külmuma viia. Jää kättesaamiseks võib nõu pärast korraks kuuma vee alla pista. Saadud kaunistused riputasime üles aias. Kui sula ei tule, on silmailu mitmeks kuuks.
Imeloom tänab!
Täna heidame pilgu Imelooma lindude tiibade arengusse ehk siis linnu kostüümid Imelooma nõelast.
On kuidagi juhtunud nii, et pea kõik lindude lahendused, mis on olnud ka koos tiibadega, olen ma teinud eritellimusena ja kuigi ilusad pildid on olemas, ei ole neid avalikkusele näitamiseks välja pandud. Siit poest ju tiibu ei leia, aga need on täitsa olemas.
Eks nende tehtud tiivalahendustega on ikka omajagu aega ja katsetamist ka olnud, sest tahan asju teha võimalikult lihtsalt enda jaoks ja võimalikult mugavaks kandja jaoks. Seega peab lõige ja teostus olema võimalikult universaalselt. Eritellimused on toredad küll, aga võtavad paratamatult korduvtegemistest rohkem aega.
Minu esimesed tiivad olid kahekordsed ja kinnitusid kummiga õlgadele ja randmete ümber. Kuna need aga olid rasked ja maa külgetõmbejõu vastu ei saa, siis vajusid need inetult käe alla. Seega selliseid tiibu Imeloom enam üldse ei tee, kuigi vahel ikka küsitakse.
Tuli midagi vastukaaluks leida. Nii sai ka kõhule kangatükk mõeldud ja sellega kadus vajadus õlakummide järele, mis olid niikuinii minu meelest ebamugavad.
Edasi tuli lind, kellel tiivad on vesti küljes. Kirjumad linnud ehk topelt tiivad on küll efektsed, aga ikka rasked ning endiselt alluvad gravitatsioonile kuigi mitte nii palju. Kõige parem on lahendus, kus tiivad on ühekordsed ja juba vesti seljaosa küljes.
Olen teinud ka koos sabaga tiibu. Kuidas tundub? Arendame edasi?
Ja tiibu, mis käivad käe peal. Need on ka väga efektsed, aga peavad olema kandjale täpselt parajad, muidu vajuvad käe pealt ära. Seega tuleb veel mõelda, kuidas sellist lahendust tasakaalustada.
Kas erinevaid linde tuleb veel? Seda ma veel ei tea. Kuna Eesti kostüümiturg on ikka nii õhuke, siis on see kõigest hobiprojekt. Hobidega on aga nii, et alati võib mõne uue ja huvitavama leida.
Väike pilguheit veel erinevatele lindudele, mida on õnnestunud disainida.
Siit leiab ühe võimaluse, kuidas teha leheroosi . Õpetus on nii piltidena kui ka videoga.
Alles paar päeva tagasi jäin imestunult oma akendetagust vahtrapuud imetlema. Värviliste lehtede aeg on ootamatult kohale jõudnud. Nagu oktoobergi. Imeloomal on ju sügiseti käed-jalad tööd täis ja pole aega niisama ringi vahtida. Kuu lõpus on tulemas ju Halloween ja hetkel veel läheb enamik toodangust sinna, kus see tähtpäev kõrgelt hinnas on.
Kuidas teha vahtralehest roosi?
Algatuseks korja kimp vahtralehti, mida suuremad, seda suurema roosi saad. Samuti kulub vähem lehti. Minu roos on tehtud kõigest 5 lehest. Loodan, et sul õnnestub ikka vahtrapuu leida.
1. Murra leht pooleks
2. Keera rulli
3. Tee sama järgmiste lehtedega. Juba rulli keeratuid peab küll samal ajal kuidagi sõrmedega kinni hoidma.
4. Lõpuks kinnita niidiga, traadiga, lõngaga, mis sul parajasti käepärast on. Lehevarrega saab ka siduda, aga see võib natuke keeruline olla.
Kus roose kasutada?
Pane potti või vaasi, aga ega need kaua ilusad ei seisa. Varsti tuleb uutest lehtedest uued meisterdada 😀
Kui viitsid palju punuda, saad lehtedest omale ka pärja teha.
See õpetus on ka varsti tulemas.
Kõigil loomadel on silmad, nii ka minu omadel. Mõne looma silma on suuremad, teise pisemad, aga tahaks, et need oleks erilised ja annaks edasi looma iseloomu nagu päris eluski.
Lihtne on nendega, kellele olen loonud lihtsalt mustad silmad, kuigi igasugu väikeste detailide lõikamine ja õmblemine on üks paras nikerdamine. Keerulisem on nende loomaega, kelle silmad on mitmevärvilised.
Alguses kasutasin plastmassist pealekleebitavaid valmissilmi. Aga ma ei tea kui hea mu liim on, seega ei ole sellised silmad eriti turvalised. Pealegi ei ole need väga kvaliteetsed. On olnu olukord, kus klient avastas oma looma silmast kaks pupilli ja kuna see talle ei meeldinud, pidin talle uue silma järele saatma. Edaspidi olen alati olnud hirmul, sest iial ei tea, millal veel mõni kogemata kokkukleepunud pupill lahti rapub või laguneb midagi muud ära.
Siis mõtlesin nööpide peale, sest kui korralikult õmmelda, on ikka kinni küll. Leidsin Hiinast just sobiva suurusega valget värvi puunööbid.
Pupille otsustasin joonistada musta akrüülvärviga. Ma ei tea, kas asi oli pintslis, või on minu käsi liiga kõver, igal juhul ilusaid ümmargusi pupille ma ei saanud.
Edasi otsustasin teha maalriteipi augud, kleepida teip nööbile ja nii joonistada. Tellisin aga Hiinast auguraua ja kui selle kätte sain, selgus, et sellega pehmesse asja auke teha ei saa. Nii et ka see lahendus ei töötanud.
Edasi proovisin lõigata väiksed mustad kettad ja need koos nööpidega paigale õmmelda. Aga lahtiste servadega silmad ei ole lahedad. Proovisin seda fliisi nööbi külge ka liimida ja ehk see ongi tulevik. Aga need pisikesed pupillid tuleb siis eriti ümarad ja ühesuurused lõigata.
Nii et tahaks oma loomadele ilusaid, turvalisi ja vastupidavaid silmi, aga neid ei ole ma veel päriselt üles leidnud.
Vot selline lugu on nende silmadega.
Tere!
Teate, kui keeruline on teha üht e-poodi? Täna tahaks sellest kohe natuke rääkida. No lihtsalt niisama, meelelahutuse mõttes. Muidu leht nimega ajaveeb, aga ajaloo kohta midagi lugeda ei olegi.
Niisiis otsus tuua oma kostüümid ka Eesti turule tuli oktoobris 2016. Siis sai tehtud Facebooki fännileht ja sinna juurde mingi poelahendus poogitud. Aga selline asi i toimi kohe üldse. Pood on seal siiani alles. See leiba ei küsi.
Et lisaks Facebooki fännilehele peaks ka oma leht olema, sai selgeks eelmise suva hakul. Hooga sai domeenid registreerud ja esimesed asjad peale pandud. Aga see tundus vale. Nii sisult kui ka välimuselt. Seega jäi ootele. Parem oodata hetk või kaks, kui kõik pärast ümber teha.
Hetk oli pikk, tervelt 6 kuud läks vahepeal mööda. Nüüd olen jälle siin. Nägemus nii sisu kui pildi osas on olemas. Aga õige töö alles nüüd algas: tuleb välja, et pildid on eri mõõdus ja siin midagi ümber muuta ei anna, või sobivat pilti polegi, aga modellid ei tee koostööd (no katsu sa lastega kaubale saada, onju). Tekstikirjutamine on üle ootuste vaevaline, teha valge või värviline ja kui jah, siis mis värvi. Tingimused, juhendid, õpetused, kõik peensusteni detailsed. Uhh.
Seega hetkel on asi veel poolik. Teksti on vähe, pood nagu on, aga päris hästi see veel ei toimi. Osta saab. Info jõuab ilusti minuni, aga arve saadan meilile, tasuda tuleb pangas ja transpordi viis tuleb ka kokku leppida meili teel.
Aga kohe-kohe on mugavused platsis ja kõik saab korda ajada lehelt lahkumata.
Ka kõiki tooteid veel ei ole. Neid lisan iga päev jõudumööda juurde. Seega, kui midagi hetkel silma ei hakka, siis küsi julgelt. Kui on, läheb kohe posti, kui ei ole, teeme ära! Eks enamik asju just nii sündinud ongi.
Niisiis selle konkreetse lehe oma käpakestega ehitamine on võtnud pool aastat. Aga ei tasu arvata, et kõigil nii vaevaliselt läheb. Lihtsalt Imelooma perenaine on harukordselt aeglase loomuga. Ja väga põnevil.
Teie Imeloom
Imelooma teine kostüüm oli hiire kostüüm ja see sündis juba samal kevadel. Kuulsin kusagilt poole kõrvaga, et lasteaias on vaja hiire kostüümi.
Mõeldud tehtud. Kahjuks ei ole see loomeprotsess vähemalt alguses kuigi kiire. On vaja õmmelda ja katsetata mitmeid silmi, ninasid ja kõrvu. Lõpuks sai see hiir udupeen – puha vurrude ja ninanöpsuga. Nii et seekord jäin veel hiljaks.
Aga nii sai sellest esimene müts, mille julgesin Etsysse müügile panna ning hiljem ka esimene, mis Eestist välja rändas.
Nüüdseks olen ma teinud päris palju hiiri, küll heledamaid, küll tumedamaid. Ka kõrvasisud on erinevad. Tavaliselt kasutan selleks teiste mütside kangajääke ja kõige rohkem jääb järele oranži fliisi. Aga küsida võib ka roosat või kollast. Kollast veel ei ole, aga roosa on juba kah tehtud.
Vahel nimetatakse neid suisa rottideks. Kui küsitakse, siis keerutan kaasa ka lõngast sabajupid.
Aga kõik need hiired on väga vallatud ja mänguhimulised. Ja eriti meeldivad neile daaliad. Nii et lilled on kindel viis hiired oma urust välja mängima meelitada 😀
Suurused: S (lapsed kuni 3 aastat), M (lapsed 4-PÜ 54), L (täiskasvanud)
Hind: 15 eurot
Tellimine: imeloom@online.ee
Loading...
