Autor: Imeloom

Hei, Ma olen Pille Imeloomast. Looja ja õmbleja. Hetkel 41-aastane.

Peaks vist üles tunnistama, et tegelikult ma ei oska õmmelda. Või õigemini ei ole seda kunagi kusagil koolis õppinud. Isegi põhikooliaegset öösärgiõmblemist ei mäleta, kuigi see pidi programmis olema.

Samas õmmelnud olen peaaegu kogu elu. Meil oli kodus elektriga õmblusmasin ja vanaemal see vändaga, aga eriti mõnus. Ema õmblemas ma ei mäleta, aga vanaema vuristas kõik kleidid ja seelikud ise kokku. Ja mõlemad lubasid minul ka proovida.

Nii hakkasin vaikselt õmblemise vastu huvi tundma. Esimese seeliku õmblesin omale oma enda vanast tekikotist ja ma käisin sellega isegi päris pikalt ringi. Õnneks kodus. Aga mingite imelike asjadega käisin ikka koolis ka. Kasvõi näiteks sinist koolivormiseelikut mul alles ei ole, sest sellest tegin omale koolikoti, mis oli nii pisike, et kõik vihikud sisse ei mahtunud. Nii oli mul üks vihik kahe aine peale, ühel poolt üks ja teiselt pool teine või kirjutasin lehtedele ja hiljem köitsin kiirköitjaga kokku.

Lõigetega oli vanal alal lihtne – Nõukogude Naine käis igas kodus. Sealt ma siis lõiked pluuside, kleitide ja pükste jaoks saingi. Mingeid värviliste piltidega õmblusajakirju meil ei olnud.

Hiljem, kui tulin linna oma elu elama ja vanemad kinkisid mulle üheks sünnipäevaks õmblusmasina (sain siis ehk 20), õmblesingi omale suvekleite ja ääristasin voodipesu. Seda masinat sai palju kasutatud. 10 aastat tagasi, kui esimene laps sündis, tuli lapitöö hullus. Oma lapsele sai tegelustekk põrandale, üks mõmmiga põrandapadi ja nipet-näpet veel. Ning mõned sõbrannad said oma beebidele lapitehnikas beebitekid. Isegi Imelooma mütse õmblesin selle suveni sama mainaga.

Aga t-särki, retuuse või aluspesu ei ole ma kunagi õmmelnud. Ma lihtsalt ei tea, kuidas neid õmmelda nii, et nad ka vormi hoiaks. Mantlid ja kontorikleidid on puhas unistus. Samas visuaalne kujutusvõime on mul väga hea, seega suudan igasugu kujusid lõikeks lahti joonistada.

See, et ma pole õiget õmblemist kunagi õppinud, on ehk ka üheks põhjus, miks ma täiskostüüme õmblema ei taha hakata. Aga eks näis, mis tulevik toob. Ehk peab isegi uuesti koolipinki minema 😀

Täna heidame pilgu Imelooma lindude tiibade arengusse ehk siis linnu kostüümid Imelooma nõelast.

On kuidagi juhtunud nii, et pea kõik lindude lahendused, mis on olnud ka koos tiibadega, olen ma teinud eritellimusena ja kuigi ilusad pildid on olemas, ei ole neid avalikkusele näitamiseks välja pandud. Siit poest ju tiibu ei leia, aga need on täitsa olemas.

Eks nende tehtud tiivalahendustega on ikka omajagu aega ja katsetamist ka olnud, sest tahan asju teha võimalikult lihtsalt enda jaoks ja võimalikult mugavaks kandja jaoks.  Seega peab lõige ja teostus olema võimalikult universaalselt. Eritellimused on toredad küll, aga võtavad paratamatult korduvtegemistest rohkem aega.

Minu esimesed tiivad olid kahekordsed ja kinnitusid kummiga õlgadele ja randmete ümber. Kuna need aga olid rasked ja maa külgetõmbejõu vastu ei saa, siis vajusid need inetult käe alla. Seega selliseid tiibu Imeloom enam üldse ei tee, kuigi vahel ikka küsitakse.

Tuli midagi vastukaaluks leida. Nii sai ka kõhule kangatükk mõeldud ja sellega kadus vajadus õlakummide järele, mis olid niikuinii minu meelest ebamugavad.

Edasi tuli lind, kellel tiivad on vesti küljes. Kirjumad linnud ehk topelt tiivad on küll efektsed, aga ikka rasked ning endiselt alluvad gravitatsioonile kuigi mitte nii palju. Kõige parem on lahendus, kus tiivad on ühekordsed ja juba vesti seljaosa küljes.

Olen teinud ka koos sabaga tiibu. Kuidas tundub? Arendame edasi?

Ja tiibu, mis käivad käe peal. Need on ka väga efektsed, aga peavad olema kandjale täpselt parajad, muidu vajuvad käe pealt ära. Seega tuleb veel mõelda, kuidas sellist lahendust tasakaalustada.

Kas erinevaid linde tuleb veel? Seda ma veel ei tea. Kuna Eesti kostüümiturg on ikka nii õhuke, siis on see kõigest hobiprojekt. Hobidega on aga nii, et alati võib mõne uue ja huvitavama leida.

Väike pilguheit veel erinevatele lindudele, mida on õnnestunud disainida.

 

Siit leiab ühe võimaluse, kuidas teha leheroosi . Õpetus on nii piltidena kui ka videoga.

 

Alles paar päeva tagasi jäin imestunult oma akendetagust vahtrapuud imetlema. Värviliste lehtede aeg on ootamatult kohale jõudnud. Nagu oktoobergi. Imeloomal on ju sügiseti käed-jalad tööd täis ja pole aega niisama ringi vahtida. Kuu lõpus on tulemas ju Halloween ja hetkel veel läheb enamik toodangust sinna, kus see tähtpäev kõrgelt hinnas on.

Kuidas teha vahtralehest roosi?

Algatuseks korja kimp vahtralehti, mida suuremad, seda suurema roosi saad. Samuti kulub vähem lehti. Minu roos on tehtud kõigest 5 lehest. Loodan, et sul õnnestub ikka vahtrapuu leida.

1. Murra leht pooleks
2. Keera rulli
3. Tee sama järgmiste lehtedega. Juba rulli keeratuid peab küll samal ajal kuidagi sõrmedega kinni hoidma.
4. Lõpuks kinnita niidiga, traadiga, lõngaga, mis sul parajasti käepärast on. Lehevarrega saab ka siduda, aga see võib natuke keeruline olla.

Kus roose kasutada?

Pane potti või vaasi, aga ega need kaua ilusad ei seisa. Varsti tuleb uutest lehtedest uued meisterdada 😀
Kui viitsid palju punuda, saad lehtedest omale ka pärja teha.
See õpetus on ka varsti tulemas.