Postitatud

Paljastus: ma pole kunagi õmblemist õppinud

Hei, Ma olen Pille Imeloomast. Looja ja õmbleja. Hetkel 41-aastane.

Peaks vist üles tunnistama, et tegelikult ma ei oska õmmelda. Või õigemini ei ole seda kunagi kusagil koolis õppinud. Isegi põhikooliaegset öösärgiõmblemist ei mäleta, kuigi see pidi programmis olema.

Samas õmmelnud olen peaaegu kogu elu. Meil oli kodus elektriga õmblusmasin ja vanaemal see vändaga, aga eriti mõnus. Ema õmblemas ma ei mäleta, aga vanaema vuristas kõik kleidid ja seelikud ise kokku. Ja mõlemad lubasid minul ka proovida.

Nii hakkasin vaikselt õmblemise vastu huvi tundma. Esimese seeliku õmblesin omale oma enda vanast tekikotist ja ma käisin sellega isegi päris pikalt ringi. Õnneks kodus. Aga mingite imelike asjadega käisin ikka koolis ka. Kasvõi näiteks sinist koolivormiseelikut mul alles ei ole, sest sellest tegin omale koolikoti, mis oli nii pisike, et kõik vihikud sisse ei mahtunud. Nii oli mul üks vihik kahe aine peale, ühel poolt üks ja teiselt pool teine või kirjutasin lehtedele ja hiljem köitsin kiirköitjaga kokku.

Lõigetega oli vanal alal lihtne – Nõukogude Naine käis igas kodus. Sealt ma siis lõiked pluuside, kleitide ja pükste jaoks saingi. Mingeid värviliste piltidega õmblusajakirju meil ei olnud.

Hiljem, kui tulin linna oma elu elama ja vanemad kinkisid mulle üheks sünnipäevaks õmblusmasina (sain siis ehk 20), õmblesingi omale suvekleite ja ääristasin voodipesu. Seda masinat sai palju kasutatud. 10 aastat tagasi, kui esimene laps sündis, tuli lapitöö hullus. Oma lapsele sai tegelustekk põrandale, üks mõmmiga põrandapadi ja nipet-näpet veel. Ning mõned sõbrannad said oma beebidele lapitehnikas beebitekid. Isegi Imelooma mütse õmblesin selle suveni sama mainaga.

Aga t-särki, retuuse või aluspesu ei ole ma kunagi õmmelnud. Ma lihtsalt ei tea, kuidas neid õmmelda nii, et nad ka vormi hoiaks. Mantlid ja kontorikleidid on puhas unistus. Samas visuaalne kujutusvõime on mul väga hea, seega suudan igasugu kujusid lõikeks lahti joonistada.

See, et ma pole õiget õmblemist kunagi õppinud, on ehk ka üheks põhjus, miks ma täiskostüüme õmblema ei taha hakata. Aga eks näis, mis tulevik toob. Ehk peab isegi uuesti koolipinki minema 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga